Ma olen alati vihanud sõna “motivatsioon”

Ma olen alati vihanud sõna motivatsioon. Ok, “vihkama” on liiga tugev sõna, aga ütleme siis, et ma ei salli seda, kuidas seda sõna tavakeeles kasutatakse. See on liiga lihtne ja samas kasutu. Seletan (sry, pikk jutt ja mu enda näide alles lõpus, aga ei osanud lühemalt).

Seda kasutatakse enda või teiste käitumise või selle muutuse kirjeldamise juures. “Tal on palju motivatsiooni.” “Mul pole lihtsalt motivatsiooni.” “Kuidas me saaks neid paremini motiveerida.” jne jne. Aga see ei ütle meile tegelikult MITTE MIDAGI.

“Motivatsioon” ei ole seletus või “asi” mida saaks otsida või leida või tekitada. See on lihtsalt tühi ja liiga lai vihmavaritermin ja tahtes mõjutada või aru saada iseenda või teiste käitumisest me PEAME olema targemad ja põhjalikumad.

Esiteks peame aru saama, mis käitumist tegelikult tahame mõista. Teiseks peame mõtlema selle konteksti peale, kus käitumine aset leiab / ei leia. Võin teha 10 kätekõverdust MILLAL IGANES. Võimalus on olemas. Selle tegevuse tajutud mõttekus/väärtus on lihtsalt enamasti madal.

Aga kui ma juhtun olema nt rühmatreeningus ja seal tehakse ka, siis pole ma leidnud müstilist motivatsiooni 10 käteka tegemiseks vaid kontekst (nt kaastreenijad) ja mõttekus/väärtus (see on osa trennist, teeb mind tugevaks, tahan näidata et hoolitsen enda eest vms) on SUUREM.

Väärtus on suurem kontekstis – juba trennis kohal olles ei konkureeri kätekate tegemise väärtusega selle võimaluse väärtus, et avada Netflix ja süüa krõpse, küll aga on see konkurents võib-olla olemas koduses situatsioonis.

Uuesti: me peame arvestama KONTEKSTI, me peame arvestame müriaadi sisemisi JA väliseid tegureid mis mõjutavad erinevate konkureerivate käitumiste subjektiivsed väärtuseid.

“Minu lugu”: istusin esimesed ca 30 päeva karantiinist oma tagumikku laiemaks ja sõin suuremaks. Paar korda käisin jooksmas. Ma ei tahtnud trenni teha, sest ma ei näinud selleks korralikku võimalust. Väikeste lastega kodus oli lihtsalt NII palju konkureerivaid tegevusi ja segajaid ajal mil nad on üleval ja nii palju meeldivamaid asju et puhata või olulisemaid, et tööd teha kui nad magavad. Ühel hetkel tõin mõned raskused koju / silma alla. Väga midagi ei muutunud. Positiivne murrang tuli siis kui lisasin kaks asja:

1) Hakkasin kuulama sarnast muusikat nagu enda 20ndate alguses trenni tehes 😀
2) Loobusin mõttest, et ma pean tegema trenni -ära-, et trenn on eraldi asi. Kodus ma ei saa peaaegu KUNAGI fokusseeritud tundi millegi sellise jaoks aga kümme kätekat suvalisel hetkel on parem kui null. Vaba minut? Veel kümme. Praeguseks olen teinud “ülakehapäeval” päeva peale 3-4×20 tõstetud jalgadega väga korralikku kätekõverdust muude harjutuste seas. Mitu korda nädalas täitsa okei säilitava jõutreeningu.

Ma vähendasin sisemist (mustvalge mõtlemine) hõõrdumist ja välist (pole vaja suurt ajainvesteeringut) hõõrdumist. Ma lisasin keskkondliku mõjuri (muusika) ja meeldetuletajad (raskused vedelevad sama toa nurgas kus töötan).

Ma sain tekitada käitumismustri mida soovisin. Selle juures mõtlesin motivatsioonist ainult niipalju, et ühel hetkel avastasin end selleltsamalt vinguvalt mõttelt, et “No kuidas ma nüüd endal ei suuda motivatsiooni tekitada, et liigutama hakata.”

See ajas naerma ja pani enda suhtes mõtlema samadele asjadele, mille osas kliente üritan mõtlema suunata: käitumine, kontekst, sisemised ja välised mõjurid, konkureerivate tegevuste väärtused (worth) ja minu sisemised väärtused (values). Boom!

P.S. Tegelikult rääkisin sellest samast teemast ja lisaks enesekindlusest (teine kasutu sõna) http://Peaasi.ee FB laivis kolmapäeval. Seda saab järele vaadata siit.

P.P.S Kasuta oma nädalavahetust – aeg kulub ära niikuinii, anna sellele enda jaoks oluline tähendus!

Allikas

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga