Kaimar Karu: Me peame uuesti õppima koos tööd tegema.

“Ma päris täpselt aru ei saa, aga mulle ei meeldi ning ma kannatan vaikides” ajastu on tänaseks vahetunud “Ma päris täpselt aru ei saa, aga mulle ei meeldi ning ma kuulutan seda valjuhäälselt” ajastu vastu.
Mulle tundub, et me polnud selleks muutuseks valmis. Meie kui läänemaailm, meie kui Eesti.

Ühelt poolt on väga hea, et varasem vaikides kannatamine on asendunud võimalusega enda muredest teada anda. Iga pimeduses pulbitsev kollektiivne arusaamatus lööb võimsalt ja tihti ootamatult välja erinevates eluvaldkondades, rääkimata rusuvast mõjust murelike indiviidide vaimsele tervisele.

Teiselt poolt muudab avalikult nähtav ning igapäevaselt võimenduv erinev tunnetus sellest, millised teemad on “juba selgeks räägitud” võimatuks strateegiliste sihtide seadmise. Isegi kui erinevad osapooled võiksid nõustuda pikemates eesmärkides, ei saa nad seda siiski teha, sest ideoloogilised kompromissid on identiteedi säilimise huvides vastuvõetamatud.

Varasem erinevate vaatepunktide kesktee on mingis mõttes liikunud automaatrežiimil mööda teiste poolt etteküntud vagu, kuid nüüd oleme jõudnud uudismaale, kus tuleb endal hakata kände välja juurima. Need oskused oleme me aga ühtede jaoks mugava, teiste jaoks frustreeriva ajastu jooksul unustanud.

Me peame uuesti õppima mitte pelgalt koostööd tegema, vaid koos tööd tegema.

Hambad ristis, higipull otsa ees, kandu maasse surudes järjekordse kännu kallal rassides me tegelikult edasi ei liigu. Meie progress on näiline, sest mõlemad osapooled (ükskõik millises vaidluses, sest tänases mustvalges maailmas saab ju olla vaid poolt või vastu) liiguvad lihtsalt edasi järgmise kännuni – üks loobudes sõnadega, et känd peabki seal olema, sest nii on hea, ja seda endale ausambaks võttes, ning teine lootuses leida järgmiseks väiksem känd, millest ehk jagu saaks.

Nii liigume me küll edasi, kuid leiame ennast igapäevaselt järjest sügavamast tihnikust. Selja taha jääv harimata maa, mille suunas me ühel hetkel lootusrikkalt vaatasime, meid aga ei toida ning nälga jäävad võrdselt mõlemad osapooled, kuigi tööriistad enda kätte haaranute selgitused nälja põhjustest erinevad. Vabandused aga süüa ei sünni.

Kui see võsa ja raba asuks eraldi saarekesel, teistest eraldatult, turvaliselt, siis võib-olla saaksime mõnda aega marju ja juurikaid nosides isegi hakkama. Kuid ei asu ju.

Me võistleme igapäevaselt nende “teistega”, kes pole omad. Me võistleme inimeste, raha, võimaluste ja toetuse pärast. Ega kännud juurimata ning maa kündmata ei jää – lihtsalt meie ei pruugi teiste poolt haritud maal tärkavale saagile ligi pääseda. Miks peaksimegi, sest näljaseid on ka teistel. Ja ometigi … ja ometigi otsime me igapäevase rassimise käigus üha uusi võimalusi omasid teisteks tembeldada.

Võib-olla kardame me, et saaki ei jagu – kuid mis saagist me sellel kände täis maastikul üldse räägime? Võib-olla usume me, et need “meie teised” pole väärt saagist osa saama – kuid mille põhjal soovime me oma hõimlased hukkumisele määrata?

Ja kui me siis kändude vahelt mõne seene leiame ja seda hõisete saatel endakasvatatuna esitleme … kustutame me küll pitsitava nälja, kuid unustame, et seenehooaeg saab varsti läbi.

Ja talv, armutu ning lemmikuteta, on tulekul.

Me peame uuesti õppima koos tööd tegema.

Allikas

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga