Härra minister, mis mureks?

Bulgaaria siseministri kabinet. On ilus laupäevane päev, päike paistab läbi aknaruutude tuppa, valgustades Ühendatud Patriootide lippu ja laual asuvat suurt pronksist rahvuskangelase Momchili kuju. Siseministrile meeldib laupäevane rahu, argipäevane kiire sagimine korraks peatub.

Koputuse järel astub kabinetti partei kuvandi peamine ideoloog Dimitar.
– Härra minister, mis mureks?
– Dimitar, tore et said läbi astuda. Ma mõtlesin veidi praeguse seisu peale ja oleks meid vaja veidi oma valijaid konsolideerida, me pole mõnda aega midagi jõulist teinud.
– Hea mõte, oleks tõesti aeg. On sul mõni idee ka juba, millest rääkida?
– Otseselt ei ole küll, seepärast tahtsingi veidi aru pidada. Trumpi playbookist oleme enamuse nippe juba läbi teinud, kas peaks midagi uut tegema?
– Ah tegelikult need vanad nipid kõik jätkuvalt töötavad, ei ole isegi vaja siin hakata jalgratast leiutama. Lihtsalt peab vaatama, et sõnum oleks piisavalt terav. Liberaalid on vaja närvi ajada, sellega saab sõnumi levima ja siis oma valijates vaja hea tunne tekitada.
– Mõistlik jutt. Mida ma siis teha võiks, sisserändajaid rünnata või?
– See on veidi igavam teema praegu, koroona tõttu on piirid kinni ja nagunii mingeid masse ei saabu. Äkki näiteks homode kohta midagi?
– Jajah, see töötab alati. Ütlen et võiks Siberisse nood saata?
– Ei, see oleks liiga palju – päris vägivalda pole ka vaja. Pigem ütle, et neid pole Bulgaarias vaja, nad ei ole siia oodatud. Lisa mingi värvikas illustreeriv kommentaar ka juurde, selles oled sa meil Bulgaaria meister ju.
– Hehehhee, see on tõesti viimane asi kus ma jänni jään.
– Väga hea. Nüüd, me peaksime veidi kanalit mõtlema. Lugu on selles, et kohalik meedia on juba veidi ära trambitud, inimestes on tekkinud teatud harjumine, siis enam nii suurelt ei lenda asjad. Peaks justkui midagi väga hullu ütlema, et saada inimesed sotsiaalmeedias jagama.
– Mingi väliskanal siis? Need on ju koguaeg otsimas midagi. – Just nii, rahvuslikud värvikad jutud toovad palju klikke kõikjal üle Euroopa. Võtaks mõne Lääne-Euroopa suure väljaande, ma panen teisipäevaks püsti intervjuu.
– Mis sul analüüsid näitavad, mida tasuks tugevamalt rõhutada?
– No et päriselt sõnum levima saada, sa pead olema jõuline, ütle näiteks et siin riigis ei ole homod oodatud ja lisa juurde midagi nende voodielu kohta, see paneb inimesed kindlasti reageerima. Aga ära ka liiga hoogu mine, pead arvestama sellega et see on päris ebamugav peaministrile.
– Ah seda ma küll ei karda, mis tal ikka teha on. Partei tal rahaliselt sellises pinges, et ta ei saa opositsioonis olla, diile ei tule siis ju üldse. Seega ta käed on seotud.
– Nämmutab midagi ümmargust, et oma valijaid proovida hoida?
– Jah, eks see ole üsna sinisilmne üritus, aga kas proovib. Nii et mul karta pole sellelt suunalt mitte midagi. Aga Eesti kuvandile see just hästi ei mõju?
– Laiemalt ei mõju hästi, kuid saame plusspunkte teistelt Euroopa rahvuslikelt erakondadelt.
– Ja arvad, et Eestis saaks sotsiaalmeedias ja muidu meedias korraliku katvuse?
– Kui sa piisavalt teravalt sõnastad, siis liberaalid ja kodanikuaktivistid on tagajalgadel.
– Ehk et see tavapärane – ilge jauramine käib ja meie ühtegi valijat ei kaota, sest neil on nagunii arvamus kujunenud?
– Just, see sotside ja liberaalide jutt on ju väga mõistlik ja loogiline, aga meie valijat tõesti ei puuduta
– No tore, siis nad niisama tühja vahutavad.
– Justament, ongi hea, ei saa nad muude asjadega nad tegeleda ja sisuliselt on meie sõnumi edasikandjad.
– Kurat, see mäng on ikka nii lihtne, liigutad ettureid laual nii nagu ise tahad ja saad ainult võita.
– Geniaalne, monsjöör!

Allikas

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga